Ettevõtjatel on investeeringute finantseerimiseks sageli vaja kaasata täiendavat kapitali. Ka tarbijad vajavad tihti igapäevaseks majandamiseks lisaraha. Üheks võimaluseks on võtta laenu. Laenu andmine võimaldab omakorda vabade finantsvahendite arvel lisatulu teenida.
Laen on lihtsustatult võlakohustuse liik, kus laenuandja annab või kohustub andma (enamasti) raha või muu vara laenusaajale, laenusaaja aga kohustub laenuandjale raha või muu vara tagastama kindlaksmääratud tingimustel. Tagastatavat laenusummat nimetatakse laenu põhiosaks (principal). Majandus- või kutsetegevuses antud laenu kasutamise eest tuleb maksta tasu e. intressi.
Laenude andmisega tegelevad eelkõige krediidiasutused. Eestis reguleerib krediidiasutuste tegevust krediidiasutuste seadus. Krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Järjest enam on aga levinud ka P2P laenud (Peer-to-peer lending), kus laenu andjad ja -võtjad viiakse kokku vastava teenusepakkuja poolt ning ühisrahastusel (crowdfunding) põhinevad laenud.
Laenu andmise ja saamise põhimõtted sätestab Eestis võlaõigusseadus.
Laene võib liigitada paljude eri tunnuste abil. Toome siinkohal ära põhilised tunnused ja liigitused.
Intress on laenu kasutamise eest makstav tasu. Intressimäär võib olla Laenu intressimäär võib olla fikseeritud (fixed interest rate) või muutuv (ka ujuv, fikseerimata) (variable interest rate; floating interest rate). Tihti fikseeritakse intressimäär ainult teatud perioodiks - näiteks kuueks kuuks. Kõikide võetud laenude kaalutud keskmine intress koos võimaliku maksukilbi mõjuga on ka laenukapitali hinnaks.
Laen on enamasti korduvkasutatav (revolving loan) või tähtajaline (term loan). Esimese näiteks on krediitkaart ning teise näiteks autoliising. Tähtajalisel laenul on enamasti kindel laenusumma, määratud tagasimaksete graafik, ning fikseeritud või ujuv intressimäär. Ka korduvkasutatavatel laenulimiitidel on tihti siiski kindel tähtaeg, mida võidakse vajadusel pikendada. Laenu tähtajaga kuni üks aasta nimetatakse lühiajaliseks laenuks (short-term loan), üle üheaastase tähtajaga laenu aga pikaajaliseks laenuks long-term loan. Vahel võib kohata ka mõistet keskmise tähtajaga laen (medium-term loan), millega tähistatakse enamasti laenu tähtajaga 2-10 aastat.
Võimalik on ka tähtajatu laen. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad Eestis tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.
Laen võib olla tagatud (secured) või tagatiseta (unsecured). Tagatud laen on laen, mille puhul laenuandja annab laenu mingi vara (näiteks auto, väärtpaberite või kinnisvara) tagatisel (collateral). Tagatud laenu eri liik on hüpoteegiga (mortgage) tagatud laen. Hüpoteek on kinnisasja pant, mida seatakse enamasti kinnisasja omaniku poolt võetava laenu tagamiseks. Eestis kantakse hüpoteegid kinnistusraamatu kinnistusregistriosa neljandasse jakku «Hüpoteegid». Muuhulgas kantakse sinna hüpoteegipidaja ning hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegi summa). E-kinnistusraamat on teenus, mida kasutades saab kontrollida kinnistute üldandmeid, pindala, omanikke, piiranguid ja kinnistuid koormavate hüpoteekide andmeid.
Laenu tagatiseks olev vara peab tihti olema ka kindlustatud.
Tagatiseta laen on näiteks krediitkaart, arvelduskrediit, teatud ettevõtete võlakirjad (võlakirjad võivad olla ka tagatud), tarbimislaen.
Laenu amortisatsioon (loan amortization) on laenu tasumine osade kaupa, regulaarse fikseeritud maksegraafiku alusel. Enamlevinud laenu amortisatsioonimeetodid on järgmised:
Hariliku annuiteetlaenu, mille makse tasutakse perioodi lõpus (ordinary annuity), osamakse suuruse saab leida järgmise valemiga:
$$C = \frac{PV \times r}{1-(1+r)^{-t}}$$
PV— laenusumma;
r— laenu intressimäär;
t— laenuperiood e. osamaksete arv.
Võimalik on ka negatiivse amortisatsiooniga laen, kus annuiteetmakse on väiksem, kui perioodi intress, sel juhul arvestatakse tasumata jäänud intress laenu põhiosale otsa ning laenu jääk hakkab suurenema. Samas ei ole selline laen laenuvõtjale üldjuhul majanduslikult kuigi mõistlik.
Laene saab liigitada ka selle järgi, kas sihtgrupiks on nn. era- või äriklient.
Ettevõtlusega mitte tegelevale füüsilisele isikule antavat laenu võib nimetada eralaenuks (personal loan; consumer credit). Eesti võlaõigusseaduse kohaselt nimetatakse krediidilepinguid, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, tarbijakrediidilepinguks. Tarbija on füüsiline isik, kes ei tegutse majandus- või kutsetegevuses.
Juriidilisele isikule ja füüsilisest isikust ettevõtjale antavat laenu võib nimetada ärilaenuks või ettevõttelaenuks (business loan).
Ettevõtjate finantseerimise võib liigitada järgmiselt: