Investeerimis- ja finantseerimisotsuste tegemine nõuab põhiliste finantsturgude toimimise aluspõhimõtete tundmist.
Näide 1
Oletame, et Peeter ja Anne teenivad kumbki 20 000 eurot aastas. Anne on kokkuhoidlik inimene ja säästab 5000. Peeter aga tahab Kalamajas avada uue käsitööhamburgereid pakkuva tänavatoidurestorani ning vajab ettevõtte käivitamiseks lisaks enda säästudele veel 5000 eurot. Kuna Annele Peetri mõte meeldib, siis on ta nõus laenama Peetrile 5000 eurot. Pärast läbirääkimisi jõuavad nad kokkuleppele, et Anne laenab Peetrile 5000 eurot ning too maksab Annele aasta möödudes 5500 eurot tagasi.
Anne ja Peetri rahavood:
| 1. aasta | 2. aasta | |
|---|---|---|
| Anne | -5000 | 5500 |
| Peeter | 5000 | -5500 |
Sellega on nad sõlminud lepingu, et iga euro eest, mille Anne välja laenab, saab ta aasta möödudes tagasi 10% rohkem e. 1,10 eurot. Summa võib tinglikult jagada kaheks osaks:
Lisaks võlasuhtesse astumisele on nad loonud ka finantsinstrumendi — kui Anne müüb oma võlanõude poole aasta möödudes 5300 euro eest Sergeile edasi, saab ta raha kohe kätte, Peeter aga maksab laenatud raha hoopis Sergeile tagasi.
Lihtsustatult võib öelda, et Anne langetas laenu andmisel investeerimisotsuse ning investeeris oma vaba raha e. kapitali eesmärgiga selle pealt lisatulu teenida e. paigutas kapitali selliselt, et sellel oleks positiivne tootlus. Peeter jällegi langetas finantseerimisotsuse ning laenas oma kavandatava investeeringu finantseerimiseks raha e. täiendavat kapitali ning tasus selle eest intressi.
Kui laenu andjal ja võtjal on ükskõik, kellega nad lepingulisesse suhtesse astuvad, siis on vaja üksnes "arveraamatut", kus on kirjas, et Anne laenas Peetrile 5000 eurot. 10% intressiga. Kui seda arvestust peab kolmas osapool, siis nimetatakse teda finantsvahendajaks. Finantsvahendajad on finantsteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusettevõtted, investeerimis- ja pensionifondid ning finantsvahenduse abitegevusega ettevõtted. Reaalses elus ongi laenuturg sageli anonüümne - me laename raha finantsvahendajalt ja ei tea, kes on selle kapitali tegelik omanik.
Teisisõnu võib öelda, et raha on nagu mistahes muu kaup, mille hind kujuneb põhiliselt nõudluse ja pakkumise tagajärjel.
Nüüd tuleb lähema vaatluse alla üks olulisemaid kontseptsioone kogu ettevõtte rahanduses — raha ajaväärtus. See põhineb eeldusel, et täna on 1 euro rohkem väärt, kui tulevikus, kuna raha pealt on võimalik intressi teenida. Seega mida varem mistahes üks ja seesama rahasumma enda kasutusse saadakse, seda enam on see väärt.
Näiteks, kui saate täna 1000 eurot, siis on selle tulevikuväärtus (future value) ühe aasta pärast 1000 eurot + intress. Kui te aga saate 1000 eurot ühe aasta pärast, siis on selle nüüdisväärtus (present value) täna 1000 eurot - intress. Seega tulevikus saadava 1000 euro nüüdisväärtus on intressi võrra väiksem, kui täna saadav 1000 eurot. Samal ajal on täna saadava 1000 euro tulevikuväärtus intressi võrra suurem tulevikus saadavast 1000 eurost.
Nüüdis- ja tulevikuväärtus aitavad kergemini langetada valikuid ühe või mitme võimaluse vahel.
Näide 2
Oletame, et Tiina otsustab müüa oma heas asukohas paikneva väärtusliku kinnistu. Lars tahab rajada loomelinnaku ning pakub talle maatüki eest 1 000 000 eurot. Kinnisvaraarendaja Veiko, kes plaanib rajada uue kaubanduskeskuse, pakub talle 1 142 400 eurot, kuid on nõus tasuma alles ühe aasta pärast. Oletame, et Tiinale teadaolevalt parima riskivaba investeerimisvõimaluse aastane intress on 12%. Seda võimalust kasutades teeniks ta Larsi käest saadud müügisumma reinvesteerimisel:
$$1000000\times(1+0,12) \mmlToken{mo}[linebreak="auto"]{=} 1120000$$
Tiina on veendunud, et mõlemad on ausad inimesed ning kuna Veiko pakkumine on parem, kui Larsi pakkumise tulevikuväärtus (1 142 400 > 1 120 000), siis peaks Tiina selle vastu võtma ja Larsi pakkumise tagasi lükkama.
Samale tulemusele jõuame ka nüüdisväärtuse abil. Leiame Veiko pakkumise nüüdisväärtuse:
$$1142400\div (1+0,12) \mmlToken{mo}[linebreak="auto"]{=} 1020000$$
Olgu mainitud, et tulevikuväärtusest nüüdisväärtuse arvutamist nimetatakse diskonteerimiseks ning kasutatavat intressimäära nimetatakse diskontomääraks.
Tegime antud näites lihtsustava eelduse, et investeerimisvõimalus oli täiesti riskivaba — Tiina teadis täpselt, millise summa ta järgmisel aastal saab. Sageli ei ole aga tulevikus saadavad rahavood täpselt teada. Sellisel juhul öeldakse, et investeering sisaldab riski ning nüüdis- või tulevikuväärtuse leidmisel tuleb kasutada riskivabast määrast vastavalt kas kõrgemat diskontomäära või intressi, mis lisaks riskivabale määrale sisaldab ka nn riskipreemiat.