Kapitali hind (cost of capital) on investorite oodatav tulusus, mille juures on ettevõte või investeerimisprojekt piisavalt kasumlik. Oodatav tulusus on kasumimäär (protsentides), mida investorid investeeringult ootavad. Kui ettevõtja ei kasuta võõrkapitali, siis võib oodatav tulusus ühtlasi olla ka diskontomäär, millega investeeringuga seotud rahavooge diskonteerida. Ettevõtja jaoks on oodatav tulusus omakorda omakapitali hind - kui prognoositav omakapitali tootlus jääks alla investorite oodatava tulususe, siis nad lihtsalt ei investeeriks oma kapitali ettevõttesse.
Ettevõtja saab oma tegevuseks rahalisi vahendeid kaasata kas laenu võttes või investoritele osalust müües.
Ettevõtte kapital koosneb seega laenukapitalist e. võõrkapitalist (näiteks lühi- ja pikaajalised laenud, võlaväärtpaberid) ning omakapitalist (näiteks aktsiad). Ettevõtte väärtus (enterprise value; total enterprise value; firm value) on laenukapitali turuväärtuse ja omakapitali turuväärtuse summa:
$$V=D+E$$
D— laenukapitali turuväärtus;
E— omakapitali turuväärtus.
Omakapitali hind peaks tavaolukorras olema alati kõrgem, kui laenukapitali hind, sest ettevõtja maksejõuetuse korral rahuldatakse võlgniku vara arvel esmalt võlausaldajate nõuded ning omanikele (näiteks aktsionäridele) reeglina midagi üle ei jää. Seega on võrreldav investeering omakapitali enamasti riskantsem.
Laenukapitali eeliseks on ka asjaolu, et välja makstavad intressikulud vähendavad maksustatavat tulu — ettevõtja ei pea intressikulude pealt tulumaksu maksma. Dividendid jällegi on reeglina maksustatud tulumaksuga.
Ettevõtte laenukapitali ja omakapitali vahekorda nimetatakse kapitali struktuuriks (capital structure). Optimaalne kapitali struktuur on parim võimalik kohustiste ja omakapitali suhe (D/E), olukorras, kus maksimeeritakse ettevõtte väärtust ning minimeeritakse kapitali hinda.
Ettevõtja saab kapitali hinda kontrollida ja mõjutada eelkõige kolmel viisil:
Kontrollimatud faktorid, mis samuti mõjutavad kapitali hinda on järgmised: