Finantsvõimendus näitab, kui suures ulatuses ettevõte kasutab tegevuse finantseerimiseks võõrkapitali e. laenukapitali. Mida suurem on võõrkapitali osakaal, seda suurem on finantsvõimendus. Võõrkapitali hulka kuuluvad näiteks võetud laenud, ettevõtja emiteeritud ja kaubeldavad võlakohustised ning rahaturuinstrumendid. Põhiliselt kasutatakse ettevõtte analüüsimisel järgmisi finantsvõimenduse suhtarve:
Võlakordaja (debt ratio) on finantssuhtarv, mis näitab kui suure osa ettevõtte koguvarast moodustab laenukapital. See on ettevõtja koguvõla (lühi- ja pikaajaliste kohustiste) ning koguvarade jagatis.
$$Võlakordaja \mmlToken{mo}[linebreak="auto"]{=} \frac{Kohustised\; kokku}{Varad\; kokku}$$
Optimaalne võlakordaja sõltub suuresti ettevõtte tegevusalast ning selle leidmine on ettevõtte finantsjuhtimise üks põhiküsimusi. Kui kordaja on < 0,5, siis finantseeritakse enamikke ettevõtja varasid omakapitalist, kui vastupidi, siis võõrkapitalist. Kõrge võlakordaja viitab võimalusele, et ettevõtja täiendava laenukapitali kaasamise võimalused on väikesed.
Kohustiste ja omakapitali suhe (debt-equity ratio, gearing, leverage) näitab võõrkapitali ja omakapitali kasutamise suhet. Ettevõtete võrdlemisel on oluline tähele panna, kas näitaja on arvutatud raamatupidamis- (book value) või turuväärtuste (market value) baasil. Kui ettevõtja on välja lasknud eelisaktsiaid (preferred stock), siis võib need, konkreetseid asjaolusid kaaludes, arvata kas võõrkapitali või omakapitali hulka.
$$Kohustiste\;ja\;omakapitali\;suhe \mmlToken{mo}[linebreak="auto"]{=} \frac{Kohustised\; kokku}{Omakapital\; kokku}$$
Üldjuhul võetakse kohustiste ja omkapitali suhte arvutamisel arvesse üksnes pikaaajalised kohustised (long-term debt).
Intresside kattekordaja (interest coverage ratio; times-interest-earned (TIE) ratio) näitab ettevõtja laenuteenindamise võimet e. kas teenitav põhitegevuskasum on piisav, et katta kõik intressikud.
$$Intresside\;kattekordaja \mmlToken{mo}[linebreak="auto"]{=} \frac{EBIT}{Aruandeperioodi\; intressikulu}$$
Arvutustes võib sõltuvalt asjaoludest kasutada nii EBIT kui ka EBITDA näitajat. Intressikulu võetakse reeglina aruandeperioodi kasumiaruandest. Intresside kattekordaja peaks olema vähemalt 2,5.
Modigliani–Milleri teoreem (Franco Modigliani, Merton Miller), mis uurib ettevõtte väärtuse sõltuvust ettevõtte kapitali struktuurist, püstitab hüpoteesi, et teoreetilises situatsioonis, kus puuduvad maksud, pankrotikulud, juhtimiskulud ja asümmetriline informatsioon, ning finantsturg on täielikult efektiivne, ei mõjuta kapitali struktuur ettevõtte väärtust. F. Modigliani sai ülalnimetatud ja teiste uurimuste eest 1985. a Nobeli majanduspreemia. Teoreemi olulisus seisneb ajaolus, et reaalses maailmas võivad ülalnimetatud tegurid ettevõtte väärtust olulisel määral mõjutada ning optimaalse kapitali struktuuri leidmiseks on vaja analüüsida just antud tegurite mõju. Loe lähemalt: