Võimendus (leverage) näitab ettevõtte püsikulude (fixed costs) osakaalu ettevõtte kulude struktuuris. Võimendus on kapitali struktuuri kujundamisel oluline järgmistel põhjustel:
Äririsk on risk, mis seostub põhitegevusest saadava tuluga ning jaguneb:
Mikroökonoomikast on tuntud selline mõiste nagu elastsus (elasticity), mis on lihtsalt ühe näitaja tundlikkus teiste muutujate muutuse suhtes. Põhitegevusest saadava tulu elastsust väljendab tegevusvõimendi (degree of operating leverage - DOL), mis on ettevõtte põhitegevuest sadava kasumi protsentuaalse muutuse ja müügi protsentuaalse muutuse jagatis:
$$DOL=\frac{\Delta EBIT}{EBIT}\div \frac{\Delta S}{S}$$
Tegevusvõimendit võib väljendada ka järgmiselt:
$$DOL=\frac{Q(P-V)}{Q(P-V)-F}$$
Q— müügi kogus (number of units);
P— ühiku müügihind (price per unit);
V— muutuvkulu ühiku kohta (variable cost per unit);
F— püsikulu (fixed cost).
Q(P — V) on ühtlasi ka brutokasumimarginaal (contribution margin).
Mida suurem on DOL, seda suurem on ettevõtte äririsk e tulude tundlikkus tootmis- ja müügimahu muutuse suhtes. Ühtlasi võib öelda, et mida suurem DOL, seda madalam on optimaalne võlakordaja, kuna kehv müügitulemus võib kohe avaldada mõju ettevõtte võimekusele oma kohustusi täita. Tegevusvõimendi näitab ka tootmismahu kasvuga kaasnevat mastaabisäästu (economies of scale) e tootmismahu suurenemisest tingitud kulude osatähtsuse vähenemist kulude struktuuri samaks jäädes.
Näide 1
Oletame, et OÜ Kala ja Kartul müüb 20000 pakki paneeritud kala hinnaga 1 euro pakk. Põhitegevuskulud on 0,3 eurot ühiku kohta ning püsikulud 5000 eurot aastas.
$$DOL_{20000}=\frac{20000(1-0,3)}{20000(1-0,3)-5000}\approx 1,56$$
See tähendab, et antud müügikoguse juures toob 1 protsendeline muutus müügimahus kaasa 1,56% muutuse põhitegevuskasumis. Tasub tähele panna, et DOL sõltub sh müügikogusest ning ei ole konstantne. Näiteks, kui müügikogus on kasvanud 30000-ni, siis:
$$DOL_{30000}=\frac{30000(1-0,3)}{30000(1-0,3)-5000}\approx 1,31$$
Finantsrisk (financial risk) on risk, mis seostub ettevõte tegevuse finantseerimisega. Kui ettevõte võtab endale uusi kohustisi e kui laenukapitali osakaal kasvab, siis suureneb ka finantsrisk.
Finantsriski saab samuti nagu operatsiooniriski hinnata elastsuse abil. Selleks tuleb hinnata ettevõtte rahavoo tundlikkust, kui põhitegevuskasum muutub. Puhaskasumi elastsust väljendab finantsvõimendi (degree of financial leverage - DFL):
$$DFL=\frac{\Delta EPS}{EPS}\div \frac{\Delta EBIT}{EBIT}$$
Kui tegevusvõimendi vaatleb ettevõtte põhitegevuse fikseeritud kulusid, siis finantsvõimendi vaatleb ettevõtte finantseerimise püsikulusid (intressimakseid tuleb tasuda, vaatamata müügitulemustele).
Finantsvõimendit võib väljendada ka järgmiselt:
$$DFL=\frac{Q(P-V)-F}{Q(P-V)-F-C}$$
C— fikseeritud finantskulu (perioodis) (fixed financing cost).
Üldistatult võib öelda, et nn "vana majanduse" ettevõtted vajavad rohkem finantsvõimendust, kuna vajavad lisaks kasvu finantseerimisele põhitegevuse tarbeks ka tootmisruume, -maad ning masinaid ja seadmeid. "Uue majanduse" hulka kuuluvad tehnoloogiaettevõtted kasutavad laenukapitali eelkõige uurimis- ja arendustegevuse ning kasvu finantseerimiseks.
Tegevusvõimendi ja finantsvõimendi koosmõju väljendab koguvõimendi (degree of total leverage - DTL). Koguvõimendi näitab puhaskasumi tundlikkust toodetud ja müüdud toodanguühikute suhtes:
$$DTL=\frac{\Delta EPS}{EPS}\div \frac{\Delta S}{S}$$
või
$$DTL=\frac{Q(P-V)}{Q(P-V)-F-C}=DOL \times DFL$$