Aktsia (stock; share; equity) on väärtpaber, mis tõendab selle valdaja proportsionaalset osalust aktsiaseltsi aktsiakapitalis ning, mis annab selle omanikule ehk aktsionärile õiguse osaleda aktsionäride üldkoosolekul ning kasumi ja aktsiaseltsi lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses sätestatud ja põhikirjaga ettenähtud õigused (nn aktsionäriõigused).
Mõnevõrra vaieldav on küsimus, kas aktsia kuulub omandi või õiguste hulka. Seda, et aktsiad kuuluvad omandi mõiste alla on kinnitanud nii Riigikohus, Euroopa Inimõiguste Kohus aga ka näiteks Saksa konstitutsioonikohus. Nii on see vähemalt maksuõiguse vaatepunktist. Samas on Riigikohtu Tsiviilkolleegium üsna hiljuti viidanud ka aktsiale kui õigusele. Väärtpaberiõiguslikult on aktsia pigem üleantav varaline õigus (Väärtpaberituru seadus - VPTS § 2 lg 1 p 1.). Näiteks riigi raamatupidamise üldeeskiri viitab aktsiatele kui finantsinvesteeringule.
Aktsiad on üldjuhul nimelised (registered shares). Mujal maailmas esineb ka esitajaaktsiaid (bearer share), mille puhul omandit tõendab paberil aktsiasertikaat (stock certificate). Eestis peavad aktsiad olema registreeritud Eesti väärtpaberite keskregistris. Keskregistrisse kandmisel saavad aktsiad unikaalse ja rahvusvaheliselt tunnustatava identitseerimiskoodi (ISIN). Nimelisest aktsiast tulenevad õigused kuuluvad isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja.
Aktsiat võib pantida, kui põhikirjas ei ole ette nähtud teisiti. Aktsia pantimiseks on nõutav kirjalik käsutustehing pandi seadmise kohta ja pantimise kohta märke tegemine Eesti väärtpaberite keskregistrisse.
Lihtaktsia (common share, common stock) on tavaline hääleõiguslik aktsia. Aktsionär saab tulu aktsiahinna tõusust või dividendidest.
Eelisaktsia (preferred stock) on hääleõiguseta aktsia, mis annab eesõiguse dividendi saamisel ja aktsiaseltsi lõpetamisel alles jääva vara jaotamisel. Eelisaktsia omanikul on Eestis peale hääleõiguse kõik muud aktsionäri õigused. Eelisaktsiate nimiväärtuste või arvestuslike väärtuste summa ei või olla Eestis suurem kui 1/3 aktsiakapitalist. Eelisaktsiaid nimetatakse vahel hübriidvärtpaberiteks, kuna neil on sarnasusi nii võlakirjade, kui ka lihtaktsiatega. Eelisaktsiad võivad olla mittekumulatiivsed või kumulatiivsed. Kui aktsiaseltsil ei ole dividendide väljamaksmiseks piisavalt jaotamata kasumit, võib kumulatiivsete eelisaktsiate omanikele jätta dividendi täielikult või osaliselt välja maksmata. Väljamaksmata jäänud osa liidetakse koos intressidega järgmise aasta dividendiga. Mittekumulatiivsete eelisaktsiate dividendi ei pea tagantjärgi välja maksma. Eestis on lubatud ainult kumulatiivsed eelisaktsiad. Eestis omandab eelisaktsia omaja hääleõiguse, kui kahe majandusaasta jooksul ei ole dividendi täielikult välja makstud.
Tresooraktsiad e. omaaktsiad (treasury shares) on ettevõtte poolt tagasiostetud ning ajutiselt tema käes olevad liht- või eelisaktsiad. Tresooraktsiad ei anna õigust dividendile ning samuti ei laiene neile hääleõigus.
Aktsia võib välja lasta nimiväärtusega aktsiana või nimiväärtuseta aktsiana. Nimiväärtusega ja nimiväärtuseta aktsiate samaaegne väljalaskmine ja kasutamine ei ole lubatud. Aktsia väikseim nimiväärtus või arvestuslik väärtus on Eestis 10 senti. Aktsia müügihinna ja nimiväärtuse vahet nimetatakse aažioks ehk ülekursiks.
Aktsia turuväärtus on aktsia hind reguleeritud väärtpaberiturul. Turuväärtus on reeglina ka õiglane väärtus, eeldusel, et aktsial on olemas aktiivne järelturg. Muul juhul loetakse, et õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik võõrandada aktsiaid teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.
Lisaks turuväärtusele avaldatakse reguleeritud väärtpaberiturgudel (sh börs) ka ostunoteeringuid (bid) ja müüginoteeringuid (ask; offer). Ostu- ja müüginoteeringu vahet nimetatakse ingliskeelse terminiga spread. Ostu- ja müüginoteeringu keskmist tähistatakse ingliskeelse mõistega mid-price.
Korrutades igat liiki aktsia turuväärtused vastavat liiki aktsiate arvuga ja liites saadud väärtused, saame turukapitalisatsiooni (market capitalization).
Aktsionär võib olla füüsiline või juriidiline isik (sh riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalik-õiguslik juriidiline isik). Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, küll aga vastutab aktsionärina aktsiaseltsile, teisele aktsionärile või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest. Aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.
Aktsiaseltsi pankroti korral rahuldatakse aktsionäride nõuded kõige viimases järjekorras.
Aktsionäride võimalused ettevõtte kasumi ja väärtuse kasvust osa saada ei ole erinevalt võlausaldajatest (nt võlakirjaomanikud) piiratud.
Kõik isikud, kes soovivad omada Eesti aktsiaid, vajavad Eestis tegutseva krediidiasutuse juures, kes on EVK kontohalduriks, avatud väärtpaberikontot (securities account). Aktsiaid on eri põhjustel võimalik hoida ka esindajakontol (nominee account) – vahendaja nimel avatud kontol, millel olevate väärtpaberite omandiõigus ei kuulu mitte vahendajale, vaid tema klientidele.
Eestis on kõigil aktsionäridel muuhulgas järgmised Äriseadustikus (ÄS) sätestatud aktsionäriõigused:
Aktsionäril, kes omab vähemalt 1/10 aktsiakapitalist (reguleeritud turul kauplemisele võetud aktsiaseltsi puhul vähemalt 1/20 aktsiakapitalist), on õigus:
Aktsionäril, kes omab vähemalt 1/10 aktsiakapitalist on muuhulgas õigus:
Lisaks leiab äriseadustikust ka õigusi, mille teostamiseks on nõutav näiteks 2/3, 3/4 või 9/10 häältest.
Aktsiaemitent (issuer) on juriidiline isik, kes emiteerib või võtab kohustuse emiteerida aktsiaid eesmärgiga finantseerida oma tegevust. Kuigi aktsiaemissioonist saadavad vahendid loetakse omavahenditeks, võib juhul, kui kaasatakse uusi aktsionäre, olla tegemist ikkagi välise finantseerimisega.
Aktsiaemissioon (share issue) on emitendi ühekordse otsuse alusel emiteeritud samaliigiliste aktsiate kogum.
Väärtpaberite pakkumine on isikutele igas vormis, igal viisil ja iga vahendiga väärtpaberite omandamise või märkimise võimaluse kohta antud teave, mis on piisavalt täpne nii pakkumise tingimuste kui pakutavate väärtpaberite osas, võimaldamaks isikul otsustada väärtpaberite omandamise või märkimise üle.
Emiteeritud aktsiate pakkumine võib olla avalik pakkumine (public offer; public issue) või suunatud pakkumine e kinnine emissioon (private placement; non-public offering). Aktsiate pakkumist ei loeta avalikuks, kui väärtpabereid pakutakse:Aktsiate avalikuks pakkumiseks tuleb koostada avaliku pakkumise prospekt, mis peab sisaldama vähemalt seadusega ette nähtud teavet emitendi ja avalikkusele pakutavate väärtpaberite kohta. Prospekt tuleb avalikustada hiljemalt väärtpaberite avaliku pakkumise väljakuulutamise päeval. Eestis tuleb prospekt üldjuhul eelnevalt registreerida finantsinspektsioonis. Enne avaliku pakkumise algust kuulutab emitent või pakkuja (isik, kes pakub väärtpabereid avalikkusele) pakkumise ettenähtud korras välja vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes.
Suunatud pakkumise korral ei ole kohustust prospekti koostada.
Aktsiaemissiooni korraldamisel võivad osaleda järgmised osapooled: emitent, investor, emissiooni korraldaja, makseagent ja depositoorium. Emissiooni korraldajad on enamasti investeerimispangad või kommertspangad. Makseagent vastutab aktsiatega seotud rahaliste kannete teostamise eest. Tihti täidab ka makseagendi ülesandeid emissiooni korraldaja. Depositoorium korraldab aktsiate hoidmise. Eestis on depositooriumiks Eesti Väärtpaberite Keskregister (EVK).
Ettevõtte reguleeritud turule (sh bärsile) viimist nimetatakse esmaseks aktsiate avalikuks müügiks (initial public offering - IPO). IPO korraldab enamasti mõni investeerimispank või nende sündikaat. Emissiooni korraldamise eest makstav tasu (underwriting fee) on küllalt varieeruv ning sõltub emissiooni mahust ning muudest asjaoludest. USA-s jäid aktsiaemissioonide korraldamise tasud 2014.-2016. a keskmiselt vahemikku 3-7% emissiooni mahust.
Finantsturge võib jaotada ka esmaseks turuks (primary market) ja järelturuks (secondary market). Esmasel turul müüakse väärtpabereid enamasti terve emissiooni kaupa. Peale emissiooni saab väärtpaberitega kaubelda järelturul. Peamine vahe on selles, et ettevõtte tegevuse finantseerimine saab toimuda üksnes esmase turu vahendusel, kuna järelturult aktsiaid ostes ei jõua aktsiate müügist saadud raha enam ettevõttesse vaid aktsiad müünud aktsionärile. Tehingud järelturul jagunevad omakorda turutehinguteks (exchange market) ning turuvälisteks tehinguteks (over-the-counter (OTC) market). Kuna OTC turul võib tehing toimuda kahe osapoole kokkuleppel, siis on OTC turg vähem läbipaistev, kui reguleeritud väärtpaberituru (sh börsi) vahendusel tehtud tehingud, mille teabe avaldamisele kehtivad kindlad reeglid.
Aktsiad võetakse raamatupidamises arvele nende õiglases väärtuses. Parimaks indikaatoriks finantsinstrumendi õiglasest väärtusest on tema turuväärtus. Aktiivse turu puudumisel võib õiglast väärtust hinnata mõnel muul meetodil, näiteks lähtudes hiljuti aset leidnud ostu-müügi tehingutest sama või sarnaste finantsinstrumentide puhul (korrigeerides vajadusel väärtust erinevuste suhtes) või kasutades diskonteeritud rahavoogude meetodit (s.o. diskonteerides finantsinstrumendist genereeritavaid tulevikurahavooge).
Soetusmaksumuse meetodil (st soetusmaksumus miinus võimalikud allahindlused) kajastatakse investeeringud aktsiatesse ja teistesse omakapitaliinstrumentidesse, mis ei ole avalikult kaubeldavad ning mille õiglast väärtust ei ole võimalik usaldusväärselt mõõta.
Kord valitud arvestusmeetodit rakendatakse järjepidevalt. See tähendab muuhulgas, et aktsiatehinguid tuleb järjepidevalt kajastada kas
tehingupäeval või väärtuspäeval.